18.augustil toimus Mentorite Koja sügismatk Aegnale.

Matka korraldasid seekord Aino-Silvia, Ain ja Tõnu. Aegnale viis meid laev nimega Vesta, mis oli üllatavalt reisijaid täis, arvestades, et oli reede hommik ning nädal oli olnud vihmane.

Meri oli vaikne ning tunni aja pärast maabusime Aegnal. Laevalt maha saanud, jagas Tõnu meile saare kaardid ja infolehe. Seejärel asusime Tõnu eestvedamisel teele, et saarele ring peale teha.

Teel vaheldusid uued puhkemajad nõukogude aegsetega – mõnda kasutati tänaseni, osad neist olid renoveeritud, osad lagunenud ja võssa kasvanud. Samal ajal jutustas Tõnu huvitavaid lugusid oma varasematest juhtumistest saarel. Olin ka ise lapsena saarel suvitanud ja vahepeal vaid paaril korral saarele sattunud – muutused olid suured, isegi teed läksid teisiti.
Õnneks maja, kus mina mõned suved veetsin, oli alles ja kasutusel.

Peagi jõudsime saare kalmistuni, mida Tõnu materjali järgi on esmakordselt mainitud 1736. aastal, Aegnat ennast aga juba 1297. aastal. Edasi viis tee suurte rändrahnudeni, kus me kõik ühe kivi otsa ronisime ning selle ka pildile jäädvustasime.

Põhjaranna kõrgelt liivaselt küljelt alla laskudes leidsime eest RMK puhkeala, mis oli juba üsna asustatud – õnneks jätkus ruumi meilegi ning otsustasime, et üks suurem laud sobib piknikuks hästi.

Kui keha kinnitatud, korraldasid Tõnu, Aino-Silvia, Ain ja meie üllatuskülaline Toomas Trapido alustuseks tutvumismängu, mis andis võimaluse vaadata nii enda sisse kui ka enda ümber – täpselt nii, nagu keegi soovis. Seejärel arutlesime teemadel, mis hetkel meile aktuaalsed olid ka mentoritena.

Tõttasime edasi, sest soovisime ka kaitserajatisi näha – nende ehitaamist alustati juba tsaariajal – need aga olid saare teisel küljel.

Meeleolukas päev hakkas lõpule jõudma, olime muljetest tulvil ning üksteist jälle paremini tundma õppinud.
Aegna hoidis meid ilmaga – kuigi oli vihma lubatud, soojendas meid läbi õrna pilvevine siiski päike. Vihma hakkas sadama alles siis, kui olime juba peaaegu Kalasadamas tagasi.

Suur aitäh korraldajatele – Aino-Silviale, Ainile ja Tõnule!
Suur tänu ka Toomasele, kes oli nõus meiega ühinema ja oma mõtteid jagama!

Meeli Villido