Üks õnnelikkuse ja edukuse nippe on ümbritseda end inspireerivate inimestega. Eesti Mentorite Kojas on selliseid andekaid, tegusaid, energilisi, huvitavaid, laia silmaringi ja suure kogemustepagasiga inimesi väga palju ja viimane aeg oli omavahel lähemalt tuttavaks saada. Kevadseminaril kõlama jäänud idee korraldada üks mõnus pidu, et üksteise kohta rohkem teada saada, sai teoks ühel tuulisel septembrikuu reedeõhtul õdusas Kochi Kohvitoas 30.septembril 2016.
Mõnusa atmosfääriga salongis said otse töölt (või lennuki pealt) tulnud esmalt keha kinnitada ja niisama muljetada. Seejärel oli aeg uute tutvuste loomist ja üksteise tundma õppimist veelgi efektiivistada. Selleks oli Kaidi ette valmistanud põnevaid mänge, mis meid kõiki esialgu võib-olla pisut oma mugavusstsoonist välja viisid, aga seda tugevamalt õhtu eesmärgile kaasa aitasid. Juba esimene ülesanne oli paras proovikivi – joonistada oma vestluspartneri portree nii, et paberile vaatamise asemel vaatad hoopis kaaslasele otsa. Kui ilma paberit jälgimata joonistamine näib niigi pea võimatu väljakutsena, siis samal ajal vestluskaaslasele sügavalt silma vaatamine lisab ülesandele veel põneva lisanüansi. Vahetasime paare mitu korda. Toredad ühe minuti kiir-portreed said naeruturtsatuste saatel valmis ja peale šedöövriltele autogrammide andmist kinkisime need oma vestluskaaslastele mälestuseks.
Tutvumisõhtule registreerudes oli igaüks enda kohta kirjutanud ka põgusa tutvustuse – kes ma olen, millega tegelen, kust pärit olen ja mida vabal ajal teen. Kõik need kirjeldused oli Kaidi kokku koondanud ja igale osalejale välja printinud – nii saime pihku hea “välimääraja”, mida piiludes kiirelt vestluspartneri kohta parema ülevaate sai. Lisaks oli sinna hea teha täiendavaid märkmeid huvitavate vestlusteemade kohta, mis õhtu jooksul tekkisid.
Peale loovusharjutusi õppisime nimesid kõikvõimalike rivistamiste järgi – võtsime ritta nii vanuse, nimetähtede, elukoha kui ka juhtimisstaaži järgi. Kõiki neid nimesid ja näitajaid läbisegi kuulates tekkis küll vahepeal tunne, et nimed ja näod lähevad järjest rohkem sassi. Õnneks läks see hirm kiirelt üle, kui õhtu ühe kõige põnevama osa – “kiirkohtingu” – juurde jõudsime. Moodustasime kolmeliikmelised grupid, mida iga paari minuti tagant muutma pidi ja vestlesime Kaidi poolt etteantud põnevatel teemadel. Rääkisime nii ülikooliõpingutest, tööst, vaba aja veetmisest kui ka unistustest, plaanidest ja soovidest. Huvitavate teemadena on meeles näiteks “Mida teeksid miljoni euroga?”, “Kui saaksid oma eriala vahetada, siis mida tahaksid õppida?” ja “Mille üle Sa oled tänulik?”. Kiirete lühivestluste käigus õppisin teiste koja liikmete kohta üllatavalt palju ja lisaks nimede selgeks saamisele, jäid meelde kümned huvitavad lood, põnevad seiklused ja inspireerivad kogemused.
Hilisõhtul jutustasime veel koogi ja kohvi kõrval mõnusa muusika saatel lugusid kõrgmäeronimisest ja sukeldumisest, tööalastest väljakutsetest ja maailma parandamisest. Usun, et kõik tutvumisõhtul osalenud said lisaks naermaajavale galeriile enda portreedest kaasa ka palju uusi kihvte kontakte, häid mõtteid, tegutsemisindu ja inspiratsiooni. Suur tänu teile kõigile mõnusa õhtu eest ja eriti suur kummardus Kaidile tubli eestvedamise eest!
Aino-Silvia Tali
