EMK rabamatk 2016

Age Valgepea muljeid päevast:

  • Kõigepealt jäin ma haigeks. Tavaliselt pole see probleem, vaja lihtsalt aega maha võtta ja ennast ravida. Kuid reedel pidi toimuma SEE. Otsustage ise: päev väljaspool oma igapäevast oravaratast huvitavate inimeste ning ebatavaliste tegevustega.
  • Seega ei jäänud mul midagi muud üle, kui oma enesetunnet ignoreerida ja neljapäeva õhtul enne magamaminekut äratuskell varahommikuks (viis minutit enne nelja!) helisema panna.
  • Veel oli pime, kui Hiie ja Kairega Varbola linnuse juurde jõudsime. Ain oli juba kohal. Üks ja kakshaaval jõudsid sinna ka Kaidi, Maarika, Jaan, Kristo, Argo, Taimo, Tiina ja Mari koos Aliga. Ja muidugi Marko, meie jäljekütt ja teejuht sellel päeval. Muuseas, Alist rääkides, kui keegi meist oligi veel mõõdukalt unine ebainimlikult varajasel kellaajal, siis see ülemeelik labradorikutsikas oli suurepäraseks äratajaks.

  • Algas teekond läbi metsa Linnurappa. Rebasetunnile omaselt olid tedred tedremängude aja maha võtnud ning sahmerdasid omi asju ajada. Põtrasid ka ei paistnud. Selle eest olid kohal kuuseriisikad ja pohlad ning rabaservas tõusev päike ja hele-tumeroosad pilved pakkusid imelist vaatepilti. Kui midagi seal rabas palju oli, siis oli see vesi. Õnnelikumad kandsid kummikuid, ülejäänutel oli mõne aja pärast juba ükskõik. Vaatamata oma eelistele otsutasid kummikukandjatest Kaidi ja Tiina siiski proovida, kas laukal ka põhi all on ning veetsid seejärel ülejäänud matka meeleolukalt lirtsudes. Mida veel päikesetõususes rabas hea teha on? Muidugi mediteerida. Aeg iseenda ja oma mõtetega ja tetrede kauge rabistamisega (kes olid oma mänguplatsile tagasi jõudnud). Ja muidugi Aliga, kes kordamööda kõiki kontrollimas-nuusutamas käis.

  • Enne metsast väljalubamist tuli esimene korilase lisaülesanne: pohlad. Mina pole küll varem korjanud pohlasid nagu seeni: leiad ühe marja, paned kruusi ja siis jalutad neli-viis sammu, et leida järgmine mari. Kuid visadus viib sihile ja jalutuskäik metsast välja.
  • Jõudsime Preeriakotta – kohta, kus saab skalpi tuulutada ja maad kuulata. See on Marko pärusmaa, müstiline paik püstkodade ehk tipidega. Ja nagu selgus, koht, kus kohata muusikut ja joogaõpetajat Arjunat (kodanikunimega Arne Laurit). Ashtanga jooga asanadeni me tema juhendamisel veel ei jõudnud, kuid proovisime tunnetada oma keha varbaotstest pealaeni ja olla kohal käesolevas hetkes nii, et energia voolaks takistusteta.

    s

  • Kuid Preeriakoda on eelkõige paik indiaanlaste maailmaga kohtumiseks. Marko tutvustas meile indiaanlaste eluratast ehk medicine wheel‘i – ringi, mille iga sektor on erineva värvi ja erineva spirituaalse tähendusega. Idakaarest ehk hommikust ehk elu algusest alates ringi mööda kuni põhjakaare ehk ehk elulõpu ja tarkuseni: must, kollane, punane ja valge värv. Oli midagi väga mõnusat sellise ringi oma kätega kaunistamises. Aeg süveneda lihtsasse tegevusse ja samal ajal kogeda rahu ja rõõmu oma näputööst ning headest mõtetest.
  • Järgmine samm meie teel oli lõunasöök indiaanlaste „kolme õe“, maisi, ubade ja suvikõrvitsaga. (Ja omavahel öeldes, selleks oli ka tagumine aeg!)

    Toit jõuab lauale inimeste ühiste jõupingutuste tulemusena, toidu eest peab tänama ning seda pruukima ühtses ringis üheskoos (siinkohal on paslik eriti suured tänud saata Marko tublile kaasale, kes meie söögilaua eest hoolt kandis). Nüüd sai ka selgeks, miks me pohlad metsast kaasa tõime. Indiaanlased usuvad jagamisest tekkivasse sünergiasse: marjad kogusime kokku ühte anumasse ning korjamisega tekkinud väe saime igaüks mitmekordselt tagasi ühiselt marju süües.

  • Ja siis tuli Rupert. Rupert Encinas ehk Lendav Kotkas ehk Ba‘ag Da oma indiaanihõimu Tohono o’odham keeles. Arhetüüpne indiaanlane vist iga eestlase ettekujutuses: kotkanina, pikad ronkmustad juuksed ning elukogemust ja tarkust peegeldavad näojooned. Rupert on oma hõimu vaimseks juhiks, aidates oma koduosariigis, Arizonas, kaasa oma rahva õpetuste, kultuuri ja keele säilimisele ning tõsiste sotsiaalsete probleemide lahendamisele. Eestiga on tal pikaajaline suhe, sest esimest korda sattus Rupert meie maale juba eelmise sajandi lõpus ning sestpeale käib ta oma siinsetelt sõpradel peaagu igal aastal külas. Ja viib oma külaskäikude ajal läbi kohalike pühendunutega indiaanitseremooniaid ja – rituaale.
  • Meile kirjeldas Rupert juhi ehk liidri rolli indiaani kultuuris. Jagan teiega neid tema mõtted, mille enda jaoks välja noppisin:
    • Juht peab oma positsiooni välja teenima tegudega. Vaid sellised inimesed, kes on tõestanud, et nende teod toetavad hõimu hüvangut, kelle suhtumine on õige ja käitumine hõimukaaslaste suhtes lugupidav, saavad valitud juhtideks.
    • Juht peab olema alandlik (humble), ta ei tohi ennast esile tõsta oma hõimukaaslaste hulgas.
    • Liider ei käi ees ega lase ka teistel ette minna; liider liigub koos oma rahvaga ning juhatab inimesi eeskuju kaudu.
    • Indiaanlased ei tee vahet meestel ja naistel – kuigi traditsiooniliselt on mehi juhtide hulgas rohkem, võivad ka naised olla liidriteks. Naine on indiaani kultuuris eluandja, tasakaalu ja harmoonia looja ning seega austusväärne ja lugupeetud juht.
  • Olime varahommikust saadik koos liikunud ja päeva jaganud. Kuid alles Ruperti palvel tutvusime üksteisega lähemalt: rääkisime endast, jagasime, kes pikemalt, kes lühemalt, oma kogemust juhina ning mõtteid, kes on juht ja kes on liider ning mida see meile igaühele tähendab. Minu jaoks oli kohtumine Rupertiga ning sissevaade oma kaaslaste mõtetesse üks päeva kõrghetkedest. Ja just niipidi oligi hea, et kõigepealt oli võimalus üksteisega tutvuda n-ö puhtalt lehelt, lihtsalt inimestena ja alles seejärel formaalselt, ametikäigu ja saavutuste kaudu. Mulle sai selgeks, miks minu kaaslased on mentorid – nagu indiaanimaailmas, nii ka nende puhul andsid kogemused, mõttemaailm ja saavutused elus selleks õige põhjuse.
  • Erilise päeva pidi lõpetama eriline kogemus ehk indiaanipärane higitelk. Ain andis oma parima, et panuseid tõsta ja andis teada, et võimsama tulemuse jaoks on vaja enne vähemalt ööpäeva paastuda. Tundus, et see oli viimaseks tilgaks karikas, sest tibude lugemise ehk telki pugemise ajaks oli julgeid katsetajaid vaid käputäis alles jäänud. Siinkohal ma liiga täpselt meie ühist kogemust ei kirjeldaks, sest „mis juhtus higitelgis, peab jääma higitelki“. Kuid see tunne, mis tekkis peale peaaegu kahetunnist tseremooniat ja jääkülma jõevette kastmist uuesti Arne Lauri õpetatud energia vaba voolamise asendit võttes, oli fantastiline. Selline sisemine vibratsioon ja hetkes kohaloleku tunne, mida ei saagi higitelki mittekogenutele väga täpselt seletada.
  • Mis sai minu haigusest? Ei oska öelda, mis täpselt oli põhjuseks: kas ühiselt kogetud elamused varahommikuses rabas, päevane mõttevahetus juhtimisest koos Rupertiga või indiaani higitelk, kuid külmetust enam ei ole.

Aini meenutused päevast leiad siit.

2018-10-10T07:53:55+00:0010. okt. 2018|