Ansi Arumeel:
Minu tee mentorina sai alguse 2014 aastal. Olin pool aastat tagasi saanud Omniva juhatuse liikmeks. Minu juhtimise ulatus ja vastutus olid ajas pidevalt kasvanud. Esmalt divisjonijuhina ca 300 inimesega üksuse juhtimine, siis juba neli ettevõtet kolmes riigis koos oma tegevjuhtidega ja nüüd juhatuse liikmena tervikvastutus kogu kontserni toimimise eest. Koos vastutusega kasvas ka ülesannete keerukus ja maht – väljakutsed muutusid aina kompleksemaks. Kuigi olin ise vägagi motiveeritud ja valmis uusi muutusi algatama, tundsin samas end rõhutuna kuna koormus aina kasvas. Peamine probleem minu jaoks oli vastutuse võtmine ja andmine – ikka jõudsid uued teemad minu lauale, mitte ei leidnud lahendust keskastmejuhtide hulgas. Sain aru, et on vaja muutust ja vanaviisi enam ei saa. Mõistsin ka, et olen jõudnud positsiooni, kus ise saan aina vähem sisuliselt osaleda ja pean veelgi rohkem tegelema oma inimeste ja tiimiga. Õnneks ka meie personalijuht märkas, et vajaksin järgmist arenguetappi. Arvestades, et olin ka ise pidevalt avatud enese arendamisele ja õppimisele, otsustasin liituda mentorite programmiga.
Mentorite programmis õppisime erinevaid tehnikaid ja tööriistu – lugesime raamatuid ning vaatasime filme. Siiski kõige olulisemaks pean praktiseerimist ja tööd grupis. Kogu programmi üks suuremaid väärtusi on see, et kokku pannakse grupp tippjuhte ning luuakse usalduslik keskkond avatud suhtlemiseks. Just usaldus võimaldab avatult rääkida oma väljakutsetest ja saada osa teiste tippjuhtide kogemustest – mitte just sage võimalus, kui oled jõudnud tippu. Olles isegi juba mõndagi kogenud, siis ikkagi leidus lugusid, mis suutsid üllatada. Saime neid koos analüüsida ja lahendada erinevates rollides. Praktiseerimise käigus sain abi ka oma jooksvatele tööteemadele.
Suure osa õppest moodustas töö oma personaalse menteega. Hea oli see, et koostöö menteega algas kohe alguses ja tuli võtta selle koostöösuhte eest täisvastutus. See motiveeris ja sundis pingutama. Töö käigus selgus, et kõik menteed ja nende teemad on erinevad. Minu kaks menteed, kellega olen koostööd teinud, on olnud sarnased selles osas, et mõlemaga on koostööd sujunud väga ladusalt ja üsnagi sirgjooneliselt. Tegime üsna kiireid edusamme ning tihti imetlesin oma menteesid, kui tublid ja edukad nad on. Sain selle töö käigus ka ise väga head tagasisidet. Parim märk edust oli see, et mentee viis kokkulepitud tegevusi ka ellu ja ka tulemusi oli näha. Koostöö sundis pingutama, olema kohal, mõtlema kaasa ja samas hoidma end tagasi, et mitte hakata menteed õpetama.
Pärast programmi mõistsin, kui võimas „tööriist“ on kohalolek (mindfulness) ning usk oma inimestesse. Sain uue lähenemise, kuidas suunata inimesed ise oma ülesandeid lahendama ja jääda ise rohkem tahaplaanile. Lastes asjadel sündida ja juhtuda, tõdesin üllatusega, et vastutuse võtmine järgmistel tasanditel suurenes. Õppisin mõistma kuidas üldse tänapäeval tekib inimeses motivatsioon midagi teha. Palju olukorrad saab lahendada mõne ülilihtsa ja naiivse küsimusega.
Proovisin ka ettevõtte sees mentoriks olemist ja tegime läbi koostöötsükli ühe meie potentsiaaliga noore juhiga. Kindlasti oli see koostöö keerulisem – ettevõtte sees on raskem jääda erapooletuks teemadel, milles oled varem seisukohti väljendanud. Siiski tänaseks tunnen, et mõned tehnikad tulevad juba automaatselt. Pean vahel ennast ka korrigeerima, nt. sundima tempot maha võtma mõnes olukorras. Vähem annan korraldusi ja pakun ise lahendusi – kokkuvõtteks sekkun vähem. Oluline on oma inimestesse uskuda piisavalt määral ning seda läbi usalduse välja näidata – see töötab.