“Kõikide ebaedude alus on see, et ei muututa”, väidab Raul Rebane….

15. oktoobril korraldas EMK kinos Imax filmi vaatamise ning kohtumise Gerd Kanteri tiimi juhi ning mentori Raul Rebasega.

…. kes külastas Eesti Mentorite Koja esimest filmiõhtut, kus koos vaadati 2014. aasta filmi “Whiplash” (eesti keeles  “Kõrvakiil”). Film, mis valmis 2014. aastal ja kus näiteljad Miles Teller ja J.K. Simmons tegid suurepärased esitlused, mille eest viimane pärjati ka kõrvalosatäitja Oscariga. Film keskendub New Yorgis asuva üliprestiiže Shaffer konservatooriumi kasvandikele ja nende mentoritele.

Film – oli ehe ameerikalik näide „drill sergeant“ tüüpi džässorkestri dirigendist, kelle domineerivaks õpetusmeetodiks oli võim muusikute üle. Mahlakas sõim, „tulistamine puusalt“, alandamine, ebaausa rivaalitsemise korraldamine tekitas noortes muusikakooli õpilastes hirmu, mille kaudu täideti dirigendi käsku justkui halvatult. Võim andis dirigendile eduka juhi imago ning see tekitas kiusatust noores trummaris olla tema tähelepanu vääriline.

Seda linateost on raske sõnadega edasi anda, sest emotsioon on liiga tugev ja tempo üsna kiire, mille käigus hoitakse üleval pinget – mis saab. Igivana dilemma, kuidas sünnivad geeniused, kas kehtib endiselt Malcolm Gladwelli “10 000 tunni reegel”, et selleks kui tahad saavutada milleski suurepärase tulemuse tuleb seda praktiseerida nüri distsipliini järgides just nii palju tunde, mis on pea 5 aastat inimelust. Või tuleb sattuda õige mentori, õpetaja juurde, kes näeb sinust midagi, mida sa ise ei näe või ei oska näha ja hakkab sind voolima. Või on see ainult sinu enda tahtejõus ja töökuses kinni või on veel mingi X faktor, mis sul olema peab. Ja milliste meetoditega seda X faktorit on õigus sul endal ja sinu mentorl “välja meelitada” – igal juhul palju mõtlemisainet pakkuv linateos ja eriti neile, kes ise lapsevanemad. Kui palju me ikkagi aitame oma noortel leida ja võimendada seda, milles nad ise tugevad on ja mis neid huvitab ja kui palju me sunnime neile peale enda unistusi, enda ideid, enda korraldusi, enda reegleid…

Selleks, et mõista mentori õpilase suhet, kutsus Eesti Mentorite Koda filmihuvilistega kohtuma Raul Rebase, keda küsitles koja juhatuse liige Toomas Koobas. Rauli jutust rullus lahti paljudele pilt, mille tagamaadest ei olnud aimugi. Kasvõi fakt, et spordi suurkujud tulevad valdavalt väiksematest keskustest elanike arvuga alla 10 000, see on muuseas uuringite ja analüüsiga tõestatud fakt. Oluliseks on seejuures asjaolu, et väiksemates keskustes ei rikuta vanemate ning ühiskonna poolt noori liiga ruttu ära, vaid motivatsioon saavutustele kestab kauem. Näiteks peavad väikeasulatest spordihuvilised tihti pikki vahemaid kodu ja spordibaasi vahel käima jala või sõitma jalgratta, talvel suuskadega. Sama on ka varustusega, linnas armastavad vanemad liiga kiiresti üle külvata oma võsukesed kõikide hüvedega, üle-küllastumisega, mis automaatselt vähendavad motivatsiooni. Raul on aastakümneid uurinud seda, kuidas saadakse olümpiavõitjaks. Mis sellele eelneb ja mida selleks teha tuleb. Loomulikult on oluline keskkond, kus sa oled aga kindlasti ka sinu enda valmisolek arenguks. Nii väitis Raul, et ainult 6% Olümpiavõitjatest kordab oma saavutusi ehk saab teise olümpiamedali (see ei pruugi olla samaväärne esimesega). Ehk üks asi on viia oma mentee eduni, teine asi on eduga toimetulemine. Tõelise pühendumise korral võib „hullumeelselt“ püüdliku sportlase viia korduvatele poodiumikohtadele täiesti teine lähenemine võrreldes filmis nähtud pressinguga – veel, veel, veel, veel kuni kurnatuseni. Pigem tuleb peale iga tippsaavutust „õlitada“ arenguratast, anda aega puhkamiseks, hinnata mis läks korda ning kuidas seda korrata, mida teha teisiti. Ning Rauli hinnangul on siin üks Eesti spordi valukohti – kõike püütakse teha samamoodi, sama metoodika järgi midagi muutmata. Paratamatult kajastub paralleel sõjaväelise drilliga… Rauli enda kogemuses on oluline ära märkida ka Gerd Kanteri isikuomadused – ta on äärmusliku rutiinitaluvusvõimega, mis ongi kettaheite treenimisel oluline omadus. Pallimängu korral, kui situatsioon on pidevas muutumises, on aga vajalikud teised isikuomadused. Raul rääkis hästi inspireerivalt, kuidas – ausalt on võimalik, seda et Gert on pühendunud oma orientatsioonis, frontaalse dominantsi vajadus oma alal on eelduseks, et saavutada suured tulemused. Võimuiha on üks ja olla parim on teine.

Ehk väga suur roll on ikkagi distsipliinil, aga millegipärast seda ignoreeritakse. Rauli väitel on uuringutega selgeks tehtud, et need klassid, koolid, lapsed, kus näiteks matemaatikat harjutatakse teatud rutiini alusel on oma tulemustes paremad, kui need, kus seda ei tehta süsteemselt. Klaverimäng ja kettaheide on võrreldavad. Ülirutiinsed tegevused, täna, homme jne ehk 9 tundi harjutamist päevas, hull objekt, hull treener. Need õnnestuvad. Äärmine rutiinitaluvus.

Mind liigutas eriti Rauli lause “Kõikide ebaedude alus on see, et ei muututa”. Kuidas on võimalik, et sa teed samu asju, sama moodi, aga sa loodad, et saad ikka parema tulemuse. Edu korral tuleb alati midagi muuta. Paraku on süvenenud arvamus, et kui see viis mind eduni, siis tuleb seda sama asja teha. Paraku see ei tööta. Ja siis tekib uus dilemma – kuidas saada hakkama oma egoga, kes on ju tõestanud suurepärase tulemusega, aga nüüd peab seda teise nurga alt analüüsima – võib-olla isegi unustama ja nullist alustama.

Kunagi ühest artiklist lugesin ühe tippsportlase memuaare, kes kirjeldas, et kõik need pingutused, mis ta tegi 4 aastat, et saada mõneks minutiks poodiumile, on hullumeelsuse tunnuseks. Sest just sel hetkel kui ta poodiumilt maha astus olid peas mõtted, et homme algab treening ja järgmised 4 aastat sama hullumeelset tööd. Isiklikult tajusin, et Rauli, Gerdi ning teiste meeskonna liikmete omavaheline sünergia oli see salapärane jõud, mis viis Gerdi mitmeid kordi poodiumile. Lõpetuseks küsin iseendalt – kas sul on sellist „power“-t, et olla selline mentor?  Või mida sa selleks tegema peaksid, et selline mentor olla?

 

Mis ma Raulilt õppisin:

1. Kuuled, näed – ära usu.

2. Lepi kokku baasväärtused.

3. Edulood, kiitmine, oma stoori loomine.

4. Valmistad ette uue muutuse.

Ja veel – Enamik inimesi ei saagi surmani teada, milleks nad head on. Leida üles see “enda asi” peaks olema meie peamisi ülesandeid; annaks elu meile selliseid mentoreid nagu Raul, kes meis selle suurepärase aitavad välja tuua!
Special thanks to Toomas Koobas’ele, kes kogu selle suurepärase teadmise Raulist aitas kätte saada.

Järgmiste kohtumisteni Eesti Mentorite Kojas!

 

Tõnu Vaus

Maarika Liivamägi