“Vahel väga harva on hetki, kui maailm tundub TÄIUSLIK. See on nüüd see koht. Just selline oli tunne rännupäeva lõpetades.” Nii võttis rännakul osalenud Jane Schelejev päeva kokku:
„See oli küll juba nädal tagasi, kuid nendel teedel kogetu on mõtetes lainetanud omas rütmis kogu nädala ja nüüd said need ka fotopäevikuna kirja. Tuled kaasa väiksele raba-mõtte-rännakule piltides ja mõtetes?
Teele asusime Paluküla mäe alt, teejuhiks ja kompassiks matkajuht Ain Mihkelson. Esmased mõtted ja ootused paistsid olevat pisikesel seltskonnal üsna sarnased – tulla välja rutiinist, et võtta aeg endale, olla koos oma mõtetega, aga samas olla teel koos kaaslastega, kellega käime sama teed.
Teele saatis meie kogenud palverändur Jane Vain mõttega pühadusest meie ümber ja meie sees. Ja teekond läbi metsa ja raba, lumehangedes ja rabaradadel, lugematutes oksatihnikutes ja hingematvalt kauniste vaatepiltidega võis alata.
Kui ühel hetkel olid meie ees taas meie endi jäljed, olime jõudnud tagasi oma teekonna alguspunkti. “Äkki üks viimane mäkketõus?” tuli pakkumine. Siiski sammusime koos autode juurde – rahul ja väsinud, et jätkata mõtete ja lugudega juba hubases soojas Hollivoodi-söögikohas ja kuulda ka kogemusi palverännuteedelt.
Ühe mõttena jõudsime sellesse kohta, et meie elu ongi kui palverännak. Kuidas on siis rännakuteel kergem olla hea ja hooliv teekaaslane, kuid igapäevaelu justkui neelab selle hea ja sooja inimlikkuse, millega rännakuteedel üksteist toetame. Miks ometi?
Me teame, mida teha, et hoida ennast füüsiliselt liikumises ja vormis. Kuid mida on vaja selleks, et olla ja hoida ennast vaimses mõttes vormis ja liikumises? Igaühelt 1 sõna ja kokku sai kogu rännaku-teekond, mis kasutuseks sobilik nii matkale kui elus:
TAHE (kedagi ei saa vägisi aidata, tahe ja südameigatsus peab olema liikuma hakkamiseks),
AVATUS (olema uudishimulik ja valmis vastu võtma seda, mis tulemas),
TEADLIKKUS (kui on teada, mida ja kuhu, siis saab ka samme astuda),
TEENIMINE (liigu ise ja aita ka teistel teekaaslastel täita nende unistusi sh jõuda sihile).
“Vahel väga harva on hetki, kui maailm tundub TÄIUSLIK. See on nüüd see koht.” Just selline oli see tunne rännupäeva lõpetades. Kuid kuidas anda edasi mõtted-tunded, kui täiuslikule lisatakse veel üllatusi? Kui saad ootamatult poes kingiks just need unistuste-õunad, mida poes ei müüdud, ja leiad eest koha, mis vaid mõne päeva jooksul on muutunud hingematvalt kauniks – veel ilusamaks kui oled mitme aasta jooksul üleüldse osanud unistadagi. Aga kas peabki? Pilt ütleb rohkemgi. “
Loo pani kirja matkal osalenud Jane Schelejev.
Pilt: Kaidi Kuusmaa