Alustuseks, mul on tunne, et me teeme johanneskäisilikku haridusuuendust ehk sellest kõigest on juba väga ammu räägitud.
Mida ma selle all silmas pean?
Õpilaste väga kõrgest ärevusfoonist on räägitud pikalt (eriti eesti koolipsühholoogid) ka enne koroonaaega, aga sellele on lihtsalt hakatud rohkem tähelepanu pöörama viimastel aastatel. See tähendab, et personal koolis peab olema valmis õpilastega rohkem silmast silma rääkima ning olema paremaks koostööpartneriks koolis tugisüsteemile, kuhu heal juhul kuulub pool, paremal juhul üks ja väga heal juhul poolteist inimest.
Otsus tehtud!
Meie klassijuhatajatest saavad järgnevate aastate jooksul mentorid ja ei, nad kindlasti veel ei ole seda.
Eestis on koolides erineval viisil mentorlussüsteemi rakendatud juba küll ja veel. Riigigümnaasiumitena on seda teinud näiteks Viimsi ja Põlva, kellest esimese puhul on olnud ka palju kasu siinkirjutajale võimaluste kaardistamisel (loe: kuidas selline süsteem koolis tööle panna). Klassijuhatajad, ptüi, mentorid on jaganud alustuseks enda keskmiselt 32-pealised klassid kaheks, mille põhjal moodustuvad pisemad, 16-pealised mentorgrupid, mille puhul peaks igal mentoril olema õpilase kohta ka rohkem aega ning mitte vähem olulisemana, mentorist õpetajal rohkem aega endale.
Meil on gümnaasiumis 5 paralleeli lennu kohta ehk kokku 15 klassi, mis teeb 30 mentorgruppi (ühtlasi said just kõik lugejad aru, et oskan vähemalt 32 piires arvutada).
See teeb 30 mentorist õpetajat ehk suur osa meie õpetajaskonnast on teel saamaks mentoriks! Kui lugu läks just põnevaks, on kõik õige, sest midagi tuleb jätta ka 2. osa jaoks, kus räägin pikemalt, mida oleme juba õppinud, kus läbikukkunud ja sellest, loodetavasti, jälle õppinud.
Edu ja jõudu meile!