Elu on improvisatsioon. Sündmused ja inimeste vahelised vestlused on kordumatud. Kõik ei lähe täpselt nii nagu plaanisime – ikka ja jälle võib x-tegur kaasa tuua ootamatusi.
Kuidas neid olukordi ja suhtlusi lahendada, kuidas luua esmane kontakt? Sellele otsisid 16 mentorit vastust 12. novembril Eesti Mentorite Koja korraldatud koolitusel Improteater Impeeriumis.
Alustuseks tundus kõik lihtne. Sisenejad võtavad klaasi vett, teed või kohvi ning suupistelaualt kehakinnituse. Kogunevad väikeste gruppidena ümmarguse laua ümber. Algab tutvumisring. Oot-oot, midagi on pildil valesti? Kutses oli kirjas, et tegemist on võõrastega kontakti loomise õppimisega, millest võib kujuneda paras pähkel. Näen, et mentorid tutvuvad vabalt, tunnevad huvi lauakaaslase vastu, uuritakse tausta ja rõõmustatakse taaskohtumise üle, tõdedes: „Aa, Sina oledki see!“ Näen, et kontakt on loodud.
Näib, et koolitus saab olema lihtsamast lihtsam, läheme nagu nuga pehmest võist läbi. Esmased kontaktid loodud, koostöö alge on pandud idanema. Koolitajal saab olema väljakutseid pakkuv õhtu professionaalidega 😉.
Läheb lahti!
Nüüd aga mäng alles algab. Meid hakkab suunama ja juhendama koolitaja – Improteatri näitleja Merilin Kirbits.
Esimene vaatus: Tutvumine, kus unustad hetkeks oma nime ja kannad kaaslase nime. Kus mängust saab välja siis kui saad oma nime tagasi. Lõpuks jääb lavale 4 Siirit, kellest ükski ei ole päris Siiri.
Teine vaatus: Kehakeel, kus iga osaleja teeb ühe kehaliigutuse, mis tuleb meelde jätta ja hiljem järgi teha… ja järsku ei mäleta enam, kas tõstsid käe või pöörasid pea.
Kolmas vaatus: Sõnadest saavad märgid ja kujundid, liigutustest koodid. Kõik sõltus teisest inimesest. Fookus, kohalolu, kuulamine – see ei olnud enam koolitus, vaid hetk, kus tuli päriselt kohal olla ja tähele panna.
Improteater on nagu elu: keegi ei tea, milline saab olema järgmine stseen või lugu. Kõik osalejad loovad seda koos. See on kaaslase usaldamine, kuulamine ja toetamine grupina.
Viimane vaatus: Lavale astuvad 4-liikmelised grupid, et improviseerida publiku poolt etteantud teemal: lühike ja õpetlik näitemäng. Sõna-sõna haaval lükitakse kokku lause, millega tekib mõte ja antakse kontekst. Laval viibijad ei tea, kuidas lugu kulgeb ja milline on kulminatsioon. Jah, nii mõnigi kord vajab grupiliige õige sõna leidmiseks pikemat mõtlemisaega.
Tegelikult on impro lihtne: usalda oma esimest intuitsiooni ja sõna, mis tuleb meelde. Vajad vaid julgust lihtsalt mõelda ja välja öelda. Mõistmine, et teise inimese mõtteid ei ole võimalik lugeda või ette ennustada. Naerada saime terve kuu jagu ette. Nägime enda hoiakuid ja suhtlusstiili spontaansetes olukordades.
Mida avastasime?
Improteater on headuse kunst, kus omaenda ego jääb tahaplaanile. Improviseerides püsid vaid hetkes, lased loovusel levida, eksimishirm kaob, asendub heatahtliku naeruga. Avastasime, et lihtsuses peitub võti ja luku avamise kunst on igaühe enda käes. Oluline on kaaslast toetada ja lasta tal särada. Tõeline suhtlus algab seal, kus oled kõikide meeltega kohal ja loobud kontrollist.
Aitäh, Veiko Hintsov, suurepärase korralduse eest, tänud Merilin Kirbitsile särava õhtu ohjamise eest ja aitäh osalejatele, et julgesite kontrolli ära anda ja mänguliselt asjaga kaasa tulla.
_____________
Ürituse muljed pani lahkelt kirja Piret Jõhvik.
