“Kes sa oled?” ja “Mida sa tahad/vajad?”

Just need küsimused jäid kõrvu helisema, kui olime läbinud rammestava matka, saanud kogeda Kohila Mõisakooli inimeste külalislahkust ja võrratut lõunasööki ning meid rõõmustas Loore Aaslav-Kaasik oma südamliku kontserdiga. Loore nimelt jutustas loo Kalju Komissarovist, kes tema õpetajana teatrikoolis tudengitelt ikka ja jälle neid kahte küsimust oli tavatsenud küsida.

Tõepoolest, kas oma identiteedi, rolli ja vajaduste teadvustamine pole mitte ütlemata kasulik läbi kogu elu?

Vile tuul, mis matkahommikul puid väänas, ei sisendanud mulle isiklikult just kuigivõrd entusiasmi 15-kilomeetrise metsaretke ettevõtmiseks. Kuna aga lubadus oli antud ja füüsiline enesetunne ei võimaldanud ka mitte millegi üle kaevelda, surusin šokolaadibatoonid ja veepudeli taskusse ning astusin rongi.

Lohu rongijaamas saime kokku pundi matkalistega, näod naerul ja pühendunud ühtaegu. Olgu mainitud, et soolise balansiga olid meil kvoodipealt eeskujulikud lood: 6 naist ja 6 meest. Ootusärev ja mõnus õlg-õlatunne sees, võtsime Aini juhatusel paarikaupa ritta ja asusime (taas)tutvudes teele. Sedasi lugusid ja muljeid jagades jõudsime peagi maalilise järveni, kus kulus vaid mõni minut, kuni vapramad üksteise järel vette sulpsasid. Järvepeatusel jäime arutlema Mentorite Koja missiooni üle. Et mis on ikkagi see peamine essents, mille nimel me tegutseme ja mida maailmale anname? Mida tähendab inimesena kasvamise, parema juhtimis- ja mentorluskultuuri edendamine?

Need ja teised mõnusad arutelud kulgesid mööda ebareaalselt rikkalikke pohla- ja mustikavälju, läbi vetruva raba ning põhjamaise džungli, üle kraavide ja mööda põlluäärt. Kohtusime keset metsa ka maailma kõige magusamaid õunu kandva puuga. Kogu seda loodusest ülesnopitud kraami arvestades võinuks meie verenäitajad spordivõistluse kontekstis tähendada vist küll keelatud eelist.

Kui vitamiinidest pungil, rõõmsate ja füüsiliselt rohkem või vähem kangetena Kohila Mõisakoolis finišeerisime, saime sooja vastuvõtu ja imemaitsva lõunasöögi osaliseks. Rammestus kontides, seadsime end kuulama koolijuht Anu Nigeseni põnevat ülevaadet mõisakooli loost, DNAst ja elust-olust. Tabasin end mõttelt, et Anust kiirgav inimlikkus ja suhteid väärtustav maailmanägemus on just see, mis vajab laiendamist mistahes valdkonna organisatsioonide arendamisel.

Ja siis tuli Loore. Laotanud viiuli, kitarri ja ukulele enda ümber, asus ta jagama oma suhet nendega. Jagama seda, mida musitseerimine ja pillidega kooskasvamine on inimeseks olemise ja maailma kohta õpetanud. Olime sõna otseses mõttes lummatud – Loore vahetu olek, südamlikud lood, viisid ja kokkukõlamised pugesid tugevasti hinge.

Nagu Ain hiljem jagas: “Mulle jäi kõlama trompeti lugu Loorelt. Et metsa hõigates kuuled kõigepealt vastu kajamas iseennast. Teist korda hõigates kuuled metsa. Ja alles kolmandal korral vaikust vastamas. Mul tekkis tunne, et mentorlusega on umbes sama lugu. Alguses kuuleme vaid enda kaja, seejärel menteed, ja lõpuks, kui hästi läheb, ehk ka vaikust sõnade taga.”

„Inimesed on imelised!“, õhkas Andrus tagasiteel, kui meenutasime möödunud päeva.

Nii et elu on suhe – suhe iseendaga, oma valikutega, teiste inimestega, loodusega, pillimänguga, kõigega. Hoides ja arendades suhteid, teemegi maailmast paiga, kus on hea olla.

Eva-Maria Kangro