Kujuta ette Meistrit, kes suudab sõltumata välistest või sisemistest tormidest säilitada rahu, rõõmu ja meelekindluse. Umbes sellise tegelaseni jõudsime EMK kevadseminari lõpuks.
Seekordne kevadseminar toimus ajastule iseloomulikult Zoomis. Kohal oli meeldivalt palju osalisi ning õhk särises rõõmsast ootusärevusest. Polnud me ju osasid kaua näinud ning rõõm kohtumisest oli suur.
Gunnar Toomemets tõmbas talle omasel moel päeva ägedasti käima. Andes seejärel sõna üle meisterküsijale Joonas Hellermale, kes meid mõtterännakutele viis.
Viimasest suurte muutuste aastast
Esimeses osas vaatasime, mida koroona-aasta on meie kui inimeste ja juhtidega teinud. Läbi käisid sellised märksõnad nagu hirmud, mure hakkamasaamise ees, muutused elus ja töös. Riina Varts tõi välja, kuidas tema elu on läinud palju rahulikumaks. Tal on nüüd aega olulisele ja tunneb selle eest siirast tänulikkust. Sirje Toomla toonitas kohalolu tähtsust juhina- olla enda inimestele toeks, neid kuulata ja mõista. Oluliselt suurem oli inimeste vajadus vahetu 1:1 suhtlemise järgi. Kõnekas oli Sirje ütlus, et tema jaoks sai „stretch zone’st“ tõkkejooks. Ain Mihkelson jagas enda metsa pagemise lugu ja lisas lõpetuseks mõtte, et just kõige raskematel hetkedel kasvame kõige kiiremini. Praegu tagasi vaadates saab ta öelda, et eelmine aasta oli märgilise tähendusega.
Muutused juhtimises viimase 15a jooksul
Teises osas arutasime, kuidas on muutunud ootused juhtimisele 15-20 aasta jooksul. Üles tulid sellised mõisted nagu inimlikkus ja humaansus, tasakaal „pehme“ ja „kõva“ juhtimise vahel, tulemuste saavutamise ja hoolimise vahel. Riina rõhutas olulisust mitte äärmustesse kalduda, vaid hoida tasakaalus nii enda kui teiste vajadused. Kuulata, mida inimesed tegelikult vajavad. Elevust tekitas küsimus, kas juhi emotsionaalset intelligentsust on võimalik arendada või mitte. Kõlama jäid vastakad seisukohad- see pole võimalik kuni teatud tingimustel siiski arendatav. Keskteeks võiks olla ühe osalenu mõte- inimese emotsionaalne areng toimub käsikäes iseenese tundmaõppimisega.
Mis on tegelikult oluline?
Kolmandas osas tõmbasime vaate pikaks ja rääkisime sellest, mis on tegelikult oluline. Gunnar tõi sissejuhatuseks mängu surnuaia, mis viis mõtted tahtmatult eksistentsiaalsete küsimusteni. Küsiti, kelle käes on sinu elu rool- kui palju sa ise oma elu juhid ja kui palju muud jõud? Inimestele läks hinge Riina lugu lähedaste kaotamisest ja surmaga rahu tegemisest. Joonase küsimus, kuidas mõtestada enda elu ja tegevus nii, et vananemine ei tekitaks resignatsiooni, oli mõtlema panev. Ain arvas, et me saame iga aastaga targemaks ja elukogenumaks, mis võimaldab meil teadlikumalt elust rõõmu tunda. Samuti näis inimesi kõnetavad Margus Mikomäe ütlus, et täiskasvanud inimene teeb selgeks enda suhte iseenda, surma ja Jumalaga. Kui nende kõigiga on rahu, leiad ka oma elust rahu.
Viimane küsimus Joonaselt oli kõnekas- kuidas ikkagi keerulistel aegadel hakkama saada. Ain tõi lauale spirituaalse intelligentsuse mõiste, millest on saamas järgmine tasand pärast emotsionaalset intelligentsust. Spirituaalselt intelligentne inimene suudab säilitada sisemise rahu ja rõõmu sõltumata sellest, mis tema ümber või sees toimub. See on justkui immuunsüsteem, mis aitab eluraskustest puutumatult läbi triivida. Sa oled nagu meister, kes on oma oleku ja tegevusega teistele eeskujuks. Nii nagu meiegi saame mentorite ja juhtidena teistele eeskujuks olla.
Gunnar tõi viimasest grupiarutelude ringist välja Eerika Vaikmäe-Koidu küsimuse- kuidas aidata juhtidel spirituaalne intelligentsus oma meeskondadesse tuua? See küsimus jäigi edasi mõtisklemiseks õhku.
Kokkuvõttes
… oli see päev täis ägedaid arutelusid nii paneelis kui gruppides. Need panid elule vaatama nurkade alt, millele me igapäevaselt ei mõtle. Õhus oli uusi ideid ja head edasi kandvat energiat. Osalejad tõestasid veelkord, kui palju tarkust ja elukogemust on Mentorite Kotta kogunenud.
Aitäh kõigile osalejatele ja kevadseminari organiseerijatele!
Pilt: Faye Cornish on Unsplash