Minu jaoks on mentorlus midagi sellist, mis paneb südame põksuma ja teeb meele rõõmsaks nii mentee kui mentori rollis olles.
Alates septembrist on mentorlus olnud minu selle hooaja märksõnaks nii isiklikus elus ja tööl – osalesin EMK M4 programmis ja olen mentor ka uuele alustavale haridusjuhile. Samuti olen koos kolleegiga mentor ühele koolimeeskonnale, kellega koos läbime muutuste juhtimist organisatsioonis.
Miks ma seda kõike teen? Ikka selleks, et heas mõttes kasu lõigata iseendale ja oma koolimeeskonnale. Olen alati kindel olnud, et oma organisatsiooni eemalt vaatamine aitab leida kitsaskohti või avastada head, mida kohal olles ei taju.
Mis siis ühes koolis on toimunud mentorlust rakendades?
Rapla Gümnaasium loodi juba eos mentorluse head pisikut kandes. Viie aasta jooksul on meeskonnaga läbi arutatud ja igal seminaril lihvitud nii hoiakuid, oskusi kui uskumusi. Selle aasta veebruaris sai läbi viidud suurem küsitlus õppijate seas. Tulemused tegid meele rõõmsaks – mentorlus on vajalik! Selgituseks: Rapla Gümnaasiumis on igal õppijal oma individuaalne mentor, kelle peamiseks ülesandeks on õppija arengu jälgimine ja toetamine ennast juhtivaks õppijaks.
Ja et sõnad ei jääks siinkohal liiga üldiseks, siis olgu välja toodud kõige olulisem küsitluse tulemustest:
Õppijad hindasid mentorsuhet skaalal 1-6 (1 = ei ole üldse rahul ja 6= väga rahul). Tulemuseks oli, et 44% õppijatest hindasid suhte “väga rahul” ja lisaks 29% hindega 5. Üldse oli positiivseid vastuseid kokku (hindega 3-6) 93% ja see number räägib iseenda eest. Majas on kokku 23 mentorit 238 õpillase kohta.
Sellega võiks kokku võtta, et süsteem justkui töötab, aga me ei jää numbritesse kinni, vaid läheme edasi sisusse sügavamalt. Järgmine samm on jõuda selleni, et õppija on mentori poolt toetatud selliselt, et tal on tehtud teadlikumad valikud valikainetest ja need toetavad nii tema edasisi õpinguid kui ka on lubatud katsetada ja eksida nende valikute tegemisel.
Suurimaks väljakutseks on alates märts 2020 olnud õppijate vaimne tervis. Oleme kõik olnud raputatud tervisekriisist. Õpetajal on olnud keeruline, sest tuleb toetada õppijat ja ise selles olukorras samuti virge olema. Õppijad on selles osas hellemad ja vajavad tuge ka siis, kui nad ise seda ei tunnista. Ilmselt ei lähe mööda ühtegi kohtumist õppijaga, kus ei küsita “Kuidas Sul hetkel läheb?”. Tore kogemus on see, kui õppija küsib: “Aga kuidas Teil endal läheb?”.
Meil on kindlasti veel õppida ja areneda mentorluse rakendamisel. Kuid õppijate tagasiside näitab, et pakume neile õiget asja ja koos viime selle kindlasti järgmisele kvaliteedi tasandile. Peame jõudma veelgi rohkem selleni, et mentorkohtumine ei ole õppeedukuse arutelu vaid sisukas kohtumine õppija isiklike eesmärkide saavutamisel.
Sirje Kautsaar
koolijuht, Rapla Gümnaasium