Sel aastal osalesin Põhjamaade suurimal juhtimiskonverentsil juba 8 korda! Just nimelt – kaheksandat korda. Eriliseks tegi seekordse osaluse fakt, et ma võtsin kaasa oma 19-aastase poja, kes otsustas peale gümnaasiumi lõpetamist ja veel enne Saksamaale juuraõpinguteks ülikooli minekut, heita pilk peale, mida siis ärieliit ja suured juhid seal Nordic Business Forumil räägivad ja teevad. Ning peaasjalikult just, mis on see, millest mina, tema ema, juba aastaid vadistanud olin. Tuleb tunnistada, et 19-aastane aitab näha asju hoopis teise pilguga ning see, millest olin varasemalt üdini vaimustunud, saab uue tähenduse.
Igal juhul nägi noorem generatsioon hoopis teisi aspekte nii esinejate ettekannetes kui ka selles, mis kogu ettevõtmist ümbritses. Kui tahate erinevat perspektiivi, siis soovitan soojalt – kutsuge koolitustele, konverentsile ja miks mitte ka kliendikohtumistele kaasa oma nooremad või täiesti teismoodi mõtlevad kolleegid ja nad avavad teie silmad hoopis uute kohtade peal.
Kõige rohkem andis mulle mõtlemisainet oma poja tagasiside praegusele juhtimiskultuurile – “mõtle, kui kõik need 7600 juhti, kes saalis istuvad läheks kunagi kooli õpetajaks, kasvõi lühiajaliselt ning õpetaks meile midagi konkreetset, kasulikku, mingi oskuse või teadmise – vaat see oleks alles panus! Ja siis vaataksime meie noored juhte ka teise pilguga”. Aga, et see jutt liiga “ema ja poja” mõtisklusteks ei kujuneks, teen paar lühikokkuvõtet, mis mind liigutas või mida seekord õppisin.
Esiteks oli ehk pisut üllatav ja samas ka mõistetav, et pea 2/3 esinejatest alustas om esitlust mõttega, et “siia lennates briifiti mind, kuhu ma sattusin ja mis riik see Soome on” – mis oli ühteviisi meeldiv teadmine, et inimesed, kes sellist suursugust asja korraldavad, võtavad vaevaks esitleda oma riiki. Kuid samas pani see ka mõtlema, et meid ikka ei tunta maailmas. Nii Põhjamaad kui ka Balti riigid on väga tundmatud. Nii palju kui me ka ei tahaks, siis ikkagi jääme me paljudele tundmatuteks. Ja seda enam on hea, kui sellist konverentsi korraldatakse, siis ikkagi tilk tilga haaval ja samm sammult saab ka see piirkond kaardile.
Seekordselt konverentsil oli peateemaks KASV (GROWTH) ja seda mitmes aspektis – nii äri kasvamine, kui ka ise enda kasvamine ning arendamine. Mis siis jutuks oli?
Costas Markidese (London Business School professor) sõnum – innovatsioon ei ole asi iseenesest ja küsimus, mida suurte korporatsioonide juhtkondades esitatakse “kuidas saaksime olla veel innovaatilisemad?” on üks rumalamaid, mida esitada saab.
Nõustun selle mõttega täielikult ning olen ka ise veendundud, et kui inimesed on protsesse teinud 15 või 20 aastat ühtemoodi, siis ei ole võimalik ühel päeval hakata nõudma nendelt samadelt inimestelt “olla innovaatiline” ja teha totaalselt teistmoodi. Lisaks tegi ta puust ja punaseks, mis on vahe on püsival innovatsioonil ja totaalsel muutusel. Kui üks on väikeste sammudega protsesside ja tegevuste täiustamine, siis teine on uute tegevuste tegemine uutmoodi ehk siis “sustaining innovation” vs “distruptive innovation”.
Parag Khanna esitlust võib pidada geograafia tunniks uues valguses. Nimelt näitas ta meile Aasiat ja seal tegutsevaid riike hoopis teises valguses. Kui oleme harjunud Aasiaks pidama ennekõike Hinnat ja siis veidi Jaapanit, siis tema tõi kaardile India, Indoneesia saarestiku, endised Nõukogude Liidu vabariigid, kes kõik on täna kasvamas ja oma mõjuvõimu maailmas kinnistamas. Euraasia on mõiste, mis on mõnevõrra unarusse vajunud, kuid tänapäeval ei saa seda enam ignoreerida.
Mitmed esinejad võtsid teemana üles “eksperimenteerimise” kui innovatsiooni lahutamatu osa. Kui tahetakse midagi uut saavutada, siis tuleb teha uusi asja. Ja mitte üks või kaks, vaid sadu ja isegi tuhandeid kordi, et see õige idee välja peilida.
Alexander Osterwalder (Business Canvas mudeli autor ja looja) rääkis sellest, et 90% ideedest põrub, aga kuna “võitjaid ideid” ei võimalik valida, siis tuleb kõik läbi teha, et veenduda, mis on elujõuline ja mis mitte. Küsimus on pigem, kas tänased korporatsioonid on valmis testima ja õppima ja katsetama, et seda üht ja ainust suurt ideed kätte saada.
Väga hea katse tegi koha peal selle aastane “speaker’s contest” võitja Anssi Rantanen, kes 5 minuti jooksul tegi otse laval ettevõttele kodulehe ja sotsiaalmeedia platvormi. See näitas, et paljud ärimudelid on muutuses ja täna ei vajata näiteks reklaamiagentuuride või meedia agentuuride abi asjade tegemisel – inimesed saavad sellega ise hakkama. See paneb löögi alla mitmedki ärimudelid, kuna oskused ja võimekus muutub väga kiiresti. Täna on internetis sadu platvorme, mis aitavad sul oma äri defineerida ja vormistada ja müüa.
Innovatsiooni toetavast ärikultuurist räägiti üldse palju. Seda kas on ettevõttes nagu näiteks Amazonis või siis mitte nagu Kodakis. Toodi välja, et innovaatilisel ärikultuuril on ka võimekus asju ise ära teha, mitte lihtsalt suurelt mõelda. Näiteks toodi Jeff Bezose kiri aktsionäridele, kus ta püstitas küsimuse, kuidas hoida eksperimenteerimisele ja avastamisele avatud ärikultuuri 400 000 töötajaga ettevõttes.
Vastus on lihtne. Selle eelduseks on:
- kultuur ja võimekus asju ära teha
- juhtimine, mis mõistab ja toetab innovatsiooni (veel kord, see ei ole asi iseenesest)
- organisatsiooni struktuur ja rollid, mis soodustavad innovatsiooni teket
- juhtide leidlikkus ja julgustav käitumine katsetamiseks
- maailma tasemel innovatsiooni praktika
- vigadest õppimise baas – innovatsioon ja ebaõnnestumine käivad käsikäes, kuidas hoida lippu kõrgel, kui asjad ei õnnestu esimesel korral.
Kõiges selles on peamine roll liidritel ja juhtimisel.
Ja siis tuli lavale Sara Blakley – trimmiva naistepesu – SPANX – asutaja ja omanik, kes nägi peale 16 tunnist lendu välja nagu moe fotoshootingult otse tulnud oma punases kleidis ja veatus meigis. Ameerikas teatakse, et äri tehakse kenade inimestega ja see, kuidas sa välja näed ei ole mitte vähe tähtis. Muidugi, kui ta ütles, et kasvatab miljardilise äri (mis sai alguses 5000 USD) kõrvalt nelja alla 10 aastast last – tõstis teda Põhjamaade juhtide silmis veelgi – mitte et ta seda tõstmist vajas, ent see mõjus võimsalt.
Pea kümme aastat faksiaparaate müünud müügikonsultandi kohta oli tal päris mitu head nõuannet, mis müügis töötab ja millele ma ise iga kell alla kirjutan. Esimene õppetund – messiboksis klienti oodata on mõttetu. Kui tahad, et keegi sinu toodet ostab, tuleb nii 30 sekundilise telefonikõne jooksul anda edasi, mis probleemi sinu toode lahendab. Tema tegi seda. Helistades Ameerika prestiizeima kaubamajade keti Neiman Marcus ostujuhile ning teatas, et tema toode (trimmiv pesu) muudab seda, kuidas inimesed riietuvad ning see omakorda aitab kasvatada käivet ulmelistes mahtudes. Ta ei eksinud, selline kõne endis talle 15 minutit audientsi.
Aga sellega müük ei piirdu. Ilmekalt andis ta edasi, kuidas ta isiklikult käis pea igas poes oma tootepakke seadmas nii, et kliendid nende otsa “komistaks”. Mitte vähem oluline pole ka pakend – vaata oma konkurente ja ole nendest parem. Kui kõik pesufirmad müüsid tooteid beezides plassides toonides karpides, siis Spanx on punases karbis, kus peal ilutseb illustratsioon – seda polnud keegi varem teinud – innovatsioon! Tema soovitus – mõtle välja toode või teenus, mis muudab miljonite elu ja sa oled mäel J Ära keskendu raha teenimisele, see tuleb ise J
Investeerimispankur ja gospelilaulja Carla Harris ei jätnud kedagi külmaks. Üle 30 aasta Wall Streetil töötamist pagas annab just seda, mida sellisel juhtimiskonverentsil jagada. 8 asja ilma milleta ükski juht ei saa tänasel päeval hakkama:
- Autensus
- Usaldus
- Selgus
- Uute liidrite kasvatamine
- Mitmekesisus
- Innovatsioon
- Kaasamine
- Juhi enda hääl!
Donald Miller rääkis lugude jutustamise mõjust ja jõust. Hea juht oskab lugusid rääkida. Aga lood peavad olema teatud struktuuriga nagu filmis – seal peab olema peategelane, kindlasti mõni lahendamist vajav probleem. Peategelasel on vaja giidi, juhendajat, abimeest, kes teda juhib õiges suunas. Peategelasel peab olema plaan, mida ellu viia. Siis on vajalik teatud kogus tegevust ehk seda, mida tehakse plaani ellu viimiseks. Lõpuks on heas loos nii edu kui ka ebaedu omal kohal. Peategelase motiiv peab selgeks saama 3 minutiga ehk juhtidel on oluline roll luua selgust ja lihtsustada ka keerulisi asju. Tuleb arvestada, et ükskõik kui palju sa ette ei võta – sind mäletatakse vaid ÜHE tehtud asja järgi. Nii elus kui ka filmis!
George Clooney – seda intervjuud laval ootasin ma väga. Ja mitte ainu mina. Aplausist oli selge, et see on konverentsi üks kõrghetki. Maailma tipp meie kandis George rääkis oma lugu. Ausalt, avatult, rahulikult, huumorit kasutades. Nauditav on kui maailma tipp räägib nii sellest kui ta 15 aastat otsis oma rolli, elatades ennast kuus 50 USD kui ka sellest, kui ta ühel õhtusöögil oma 15 lähimale sõbrale igaühele spordikotis kinkis 1 miljon USD. Kui sa tead ja mäletad, kust sa tuled, siis see teeb sind alandlikuks ja tänulikus ja sümpaatseks ja inimlikuks. Mitte kõik ei saa ennast samastada miljonite jagamise võimalusega sõpradele. Küll aga saab endalt küsida, kas oled võtja või andja ning millal üks ja millal teine.
Alandlikkusest ja haavatavusest rääkis ka Brené Brown – “Kui seda ei saa mõõta, siis seda pole olemas”. Inimlikud tunded – häbi, seostatus, side, hirm, väärtusetus – tunded, mis võivad üles kerkida meis endis või meie meeskonnas. Selleks, et me suudaksime suhteid luua, tuleb olla täielikult avatud ja haavatav. Me kõik võitleme tunnetega, kas me oleme ikka piisavad, kas me teeme piisavalt. Kuidas elada ja olla kogu südamega elu, asja juures. Juhid tihtipeale “peksavad” ennast liialt ning elavad süümepiinades. Me ju saame sellest aru, aga miks me ikka oma tegelikke tundeid summutame. Ei ole olemas perfektsust ja see on ok. Kuidas jõuda sinna, et ennast tunnustada sellisena nagu me oleme. See aga ei tähenda, et kasvamine ja areng peatuma peab. https://www.ted.com/talks/brene_brown_on_vulnerability
Järgmisel aastal jälle!
Koostas: Maarika Liivamägi