7. septembril toimus järjekorras kolmas EMK sügismatk.

Seekord väisasime Kõrvemaad, mille tulemusena saime maha ka väikese luuletusega:

Riburada kõnnib Koda
Aga neid ei olnud sada
Keegi neist ei ajand pada
Asjalik neil jutuvada
Igaüks neist otsis rada

Ülle korjas seeni
Nii paksemaid kui peeni
Puravik läks otse veeni
Seeneline vajus kreeni
Palju polnud jäänud veeni

Puude vahelt paistab järv
Järve kaldal puhkab närv
Mehed naised käisid kupsus
Nagu väiksed teletupsud

Mina ka Mina ka

Tagasiteel on pikem samm
Kõigil lõppemas on ramm
Lõuna ootab Kõrvemaal
Eks siis paistab mis seal saab

Eestlaste ülesandest maailmas

Valdur Mikita vedamisel sai arutatud maailma asjade ja eestlaste koha üle maailmas. Mõned mõtted ja küsimused, mis said õhku visatud:

Mis aitaks meid eestlasi puraviku tagant välja?

Eestlaste missiooni valemis on loodustunnetus, haridus ja eriti vanaemade tarkus, kultuur (eriti süvamuusika)

Kui oma kohta ei leia siin maailmas, hakka kirjanikuks- seal saad luua oma maailma.

Talupoja mõistus- omajagu kõhutunnet ja kogunenud esivanemate tarkust.

“Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.” Artur Alliksaar

Osalejate muljeid

Kaidi:

  • pehme õhk, mis paitas ihu;
  • (seente, marjade, inimeste jne) leidmiserõõm läbi sulni kulgemise
  • vaimu sanatoorium nii looduse vaikuses kui hilisemas Valduriga arutelus
  • pärlendavad ämblikuvõrgud
  • Miks ma teen seda, mida ma teen?

Aino-Silvia:

Olen Valdur Mikitaga nõus, et eestlast kuidagi “tõmbab” loodusesse – ju see on meile nii omane. Kiire linnasagina seest tahame ikka nädalavahetuseks ära maale, metsa või mere äärde. Nautisin väga Kõrvemaa vaheldusrikast loodust, hilissuviseid päiksekiiri, uusi põnevaid tutvusi, värskendavat suplust metsajärves ja huvitavaid mõtisklusi mõnusas seltskonnas. Tõeliselt rikastav päev!

Veiko:

Minu kokkuvõte oleks – kaasaskantud mõtete sorteerimine päikese ja kõrgendatud osooni abil, millele pealelõunal lisandus uusi süvamõtteid haritud inimeste genereeritud vestluses.

Tiina:

Metsajuttudesse põikas miski tarkus „Kõik teed viivad metsa ja metsast läbi, aga pärale ei vii need kunagi“. Hetkel ei tule üldse ette, et kes ütles või keda tsiteeriti. Valdur Mikita veetud mõtterännak jah ühe konkreetse tulemini ei viinud. Vist polnud ka eesmärk. Aga rännates oli endal taaskord võimalik tõdeda, et iseendas on ikka veel tundmata soppe ja ikka veel on avastada asju, mis üllatavad. Google näiteks teavitas, et erinevaid porosamblikke olen ma korduvalt näinud ja miski haruldus see ei ole, ma lihtsalt ei teadnud, et neil selline nimi on.

Meelis:

Matk oli vahva ja õhtul oli päevast hea enesetunne 🙂 Ega tegelikult ootusi ei olnudki, tulin tühja lehena. Eestimaa loodus üllatab mind iga kord ja seekord polnud erand. Ma ei ole kunagi suur seeneline olnud, aga ma ei välista, et nüüd võtan selle ette.

Valduri kaasamine oli vahva mõte, tatsus meiega nagu oma kamraad ja jagas õhtul väga huvitavaid mõtteid. Selliseid inimesi on huvitav kuulata, kes on nagu sümbioos loodusest, kirjandusest, ajaloost ja lihtsast eestlasest. “Talupojatarkus” on ehk tõesti see sõnaühend, mis meie matkapäeva iseloomustukse kõlama võiks jääda. Ühe huvitava mõttekäigu talupojatarkuse tõlgendusest leidsin siit: https://vooglaid.wordpress.com/2011/01/01/tonu-lehtsaar-talupojatarkusest/

Stanislav:

Oli tore metsa vahel jalutada. Nagu tavaliselt, head inimesed on koos, huvitavad arutelud. Ilm oli super – tõenäoliselt see oli viimane väga soe päev sel aastal. Ning väga meeldis see asjaolu, et läksime järve ujuma – värskendav kogemus! Mõnus.

Paavo:

Suvi ja sügis ühel ajal: sai ujuda, päike paistis, värskendav tuuleõhk, õhusooja +25C, kuid marjad ja seened olid juba valmis. 🙂

Meeli:

„Ebareaalselt ilus ilm ja loodus! Juturing peale matka jätkas tekkinud meeleolu.“

Tänud kõigile kaasalööjatele ja aitajatele- oli tõesti väga mõnus päev!