Hommik. Pistan nina aknast välja- puhub! Korralikult, õiges suunast, ja päike ka paistab. Ideaalne surfiilm. Tunnen kerget kahetsust- eelmisel õhtul lubasin Tiiule kovisioonile tulla. Mõtlen endamisi- äkki jätaks kovisioonile minemata. Kuid mingi hääl ütleb sees, et tasub minna.

Pool tundi kovisiooni algusest ja juba olen siiralt rõõmus ja tänulik, et siiski kovisioonile tulin. Natalia vedamisel on ruumis mõnusalt rõõmus, helge ja usalduslik õhkkond. Lisaks olen tagatasku pistnud uued nipid, kuidas töötubasid alustada ja usaldust luua.

Ja siis muidugi kovisioon ise- töötas nagu alati. Teemade ring on seekord väga lai. Panen letti ka enda dilemma- suve algul ilmus mul esimene raamat „Ümberpööratud pahupidi“ ja nüüd oleks viimane aeg seda levitama hakata. Kaaslaste toel tuleb kamaluga ideid, mis annavad innustust edasi toimetada.

Kovisioon lõppeb ja olen sunnitud ütlema, mida poleks kunagi uskunud end ütlevat- kovisioon oli sama hea kui surf, võib-olla isegi parem. Sain nii ise hea kogemuse kui ka teisi toetada ja järjekordse kinnituse, et meil on kojas väga ägedad inimesed.

Kui sa järgmine kord mõtled, kas tulla kovisioonile, siis ära pikalt mõtle. Saad laheda kogemuse, head emotsioonid ja uued vaatenurgad enda väljakutsele

Tänud nii Nataliale selle korra vedamise eest, Üllele minu väljakutse lahkamise juhtimise eest, kui ka Tiiule, kes kovisioone meil elus hoiab!

Öö, kell hakkab üks saama. Und ei tule- kovisiooni energia ikka veel üleval. Peaks veel midagi kasulikku tegema…

Ain