Kuus kuud tagasi alustasin koolijuhina. See oli minu jaoks täiesti uus valdkond, erinedes märkimisväärselt senisest juhtimiskogemusest äris ja mittetulundussektoris.
Esimesed kuud olid põnevad ja rasked. Kõige raskemal hetkel kaalusin korraks isegi katseaja järel loobumist. Õnneks tulid appi erinevad inimesed ja mentorid. Tänu neile sain paljud segased probleemid selgemaks. Olen vist õnnesärgis sündinud – õiged mentorid jõudsid ise minuni tänu eelnevatele kontaktidele ja tööle mentorina.
Tagasi vaadates saan jagada mentorite poolt pakutud toe kolmeks.
I „Tehniline“ tugi.
Siin aitas mentor koolispetsiifiliste küsimustega. Näiteks kuidas on üles ehitatud tasusüsteem koolides ja millist palka erinevates ametites makstakse. Või milline on töökorraldus vaheaegadel jne. Iseenesest on need lihtsad küsimused, kui tunned valdkonda.
II Juhtimine koolis
Siin arutasime laiemate juhtimisprobleemide üle. Toon kaks näidet.
Esiteks tekitas tõsist frustratsiooni, miks osad muutused nii aeglaselt toimuvad. Muudatused, mis äris tehtaks mõne nädala või kuuga, võivad koolisüsteemis võtta aastaid. Mentoriga arutelud tõid mõneti kergendust. Sain aru, et tegu ei ole minu isikliku probleemiga, vaid koolisüsteem ongi nii staatiline.
Teiseks arutasime väärtustega seotud küsimusi, kus puudub üks ja õige lahendus. Näiteks telefonide kasutamine koolis. Mulle isiklikult on võõras isikuvabaduste piiramine, ka laste puhul. Seda kinnitas ka üks mentoritest, et nutiseadmetega pole mõtet võidelda. Elu on lihtsalt nii palju muutunud. Samas näeme iga päev, kui palju probleeme tekitab laste (ja ka täiskasvanute) nutisõltuvus vaimsele ja füüsilisele tervisele. Mentoritega arutelud aitasid dilemma selgemaks mõelda.
Ain Mihkelson (vasakul) koos dialoogimentor Sirje Kautsaare ja mentor Jaan Reimundiga.
III Üldinimlikud inimese ja juhina kasvamise küsimused
Siin on mul abiks dialoogimentor, kellega oleme juba aastaid koos kasvanud. Oleme temaga arutlenud inimeseks ja juhiks kasvamise üle, lugenud erinevaid raamatud ja vaadanud videoid. Jaganud oma dilemmasid, küsimusi ja ämbrite kolistamisi.
Mõned näited dilemmadest: kas juhtida hirmu (jõuga) või armastusega? Olla mikromanageeriv autoritaarne juht, nii nagu seda minult alguses oodati? Või jääda endaks ning lasta inimestel endil otsustada? Kuidas näha enda pimenurki ja ise kasvada, mitte üritada iga hinna eest teisi muuta, jne?
Kokkuvõtteks
Esimesed kaks mentorluse tasandit on suunatud pigem väljapoole ja tegutsemisele. Kolmas on suunaga sissepoole ja seotud pigem olemise ning olemusega. Sellega, kes me inimese ja juhina tegelikult oleme ning kuidas enda olemusega ümbritsevaid mõjutame.
Kas kõigil on nii palju mentoreid vaja?
Sõltub inimese küpsusest ja valdkonna tundmisest. Kogenud (kooli)juhil piisab kolmandast tasemest, mis kokkuvõttes ongi suurema mõjuga. Alustaval juhil enamasti ongi esimese ja/või teise taseme mentor, kuid unustada ei tohi ka kolmandat.
Lõpetuseks olen siiralt tänulik, et olen Eesti Mentorite Koja kaudu tutvunud ja tuge saanud nii paljudelt ägedatelt mentoritelt.
Ain Mihkelson
Rapla Kesklinna kooli juht