“Veel üks jama,” oli esimene mõte, mis Eesti Õdede Liidu juhi peast läbi käis, kui teisel kriitilisel koroona kevadel lugedes Eesti Mentorite Koja poolt saadetud e-maili ettepanekuga koostööks. Just oli käivitunud kodanikualgatusest sündinud “Teeme Pai “ projekt, mis oli suunatud tervishoiutöötajatele, et andma neile väikest puhkust juba üle aasta kestnud intensiivsele tegevusele. Nüüd tuli ettepanek, et pakutakse heategevuslikult tasuta mentorkohtumisi tervishoiujuhtidele ja vastutavatele töötajatele, et toetada neid keerulistes olukordades.
Kuigi mentorite kojas olime selle idee mitmeid kordi läbi arutanud, siis “külm kõne” ja selle peale pikk kirjalik kirjeldus tekitas õdedel rohkem küsimusi kui vastuseid. Aga, nagu tänapäeval kombeks on, järgnes kirjale virtuaalne kohtumine, mille käigus ettepaneku sisu oli võimalik lahti seletada, ning õdedel tekkis taipamine, mis kasu võib tõusta kui täiesti võõras inimene, kes “varustatud” mentorluse tööriistadega, on toeks ja olemas ning valmis kuulama ja mõistma.
Üsna kohe peale virtuaalselt arutelu tekkisid reaalsed nimed ja inimesed, kes just vajasid sellist tuge, et paremini planeerida oma aega ja juhendada kolleege, kel tuli teha pikemaid vahetusi või lisatööd olukorras, kus jõuvarud juba otsas. Paari nädalaga oli kokku viidud neliteist vahvat mentorpaari, kes põhimõttel “kes ees, see mees” paari pandi ja see toimis pea sajaprotsendiliselt. Taas kord sai kinnitust tõsiasi, et lihtsad ja kiired lahendused on parimad.
Pool aastat koostööd möödus kiirelt. Projekti “Võõras sõber” lõpuõhtul märtsi viimasel päeval oli võimalus menteedel ja mentoritel näost näkku kohtuda ning mõtteid vahetada. Nii positiivseid sõnu, südamest tulevat tänulikkust ja kinnistust reaalse kasu saamisele oli ainult siiras rõõm kuulda. Projektis osalesid õendusvaldkonna töötajad üle Eesti ja kuigi kinnitati, et füüsiliselt kohtuda oli veel keeruline, leiti ikka võimalusi tunnikeseks näost-näkku kohtuda. Mitmel õnnestus oma kalendrid sättida nii, et “mentoriga kohtumine” sai oodatud regulaarseks sündmuseks. Kuigi eelarvamust toitis häälestus, et kuidas saab teise valdkonna inimene teada paremini või rohkem minu tööst, siis kiiresti tekkis kindlus, et just (tipp)juht ja professionaal teisest valdkonnast on kõige parem partner kuulamaks, vestlemaks, eesmärke seadmaks ja tuge andmaks. Usaldus leiti kiiresti ning üdini positiivne ja toetav õhkkond andis võimaluse ennast avada ja ennast vaadelda kõrvalt.
Tuleb tunnistada, et koroona aja üks “leide” on empaatiavõime, mis pikalt oli olnud justkui unes ja nüüd on inimkonna poolt taas leitud. Inimesed oskavad ja tahavad aidata, õppida ja kasvada ning olla paremad endale ja teistele. Neid emotsioone jagasid meie kolleegid mentorid ja menteed lõpuüritusel ja rohkemgi veel.
Mitmed menteed kinnitasid, et on endale leidnud usaldusisiku ja uue sõbra. Mentorid aga tunnistasid, et ka neil oli palju õppida kogu protsessi käigus Aga idee autori kohta arvati hoopis nõnda: “Iga õendusjuht peab saama omale isikliku Arturi!”
Mis edasi? Headus ja eeskuju on nakkav. Nüüd, kus esimene ring mentorlust on läbi tehtud ja rahulolu ning kindlustunne kasuteguritest olemas, tuleb seda jätkata. Ikka ühel eesmärgil – pakkuda tuge, teadmisi ja kindlust meditsiini valdkonna juhtidele, kes endiselt keeruliste valikute ja juhtimisülesannete lävel seisavad. Koostöö mentoriga annab üks ühele usalduslikus õhkkonnas võimaluse asju lahti rääkida, näha erinevaid perspektiive ning õppida midagi uut. Sest igast kogemusest on midagi õppida.
Projekti “Võõras sõber” lõpuüritusel kõlanud mõtted pani kirja Maarika Honkonen