Ma usun, et olen mõningase juhtimiskogemusega ja tugeva missioonitundega inimene. Mulle lähevad korda inimeste (sh minu) motiivid asjade tegemiseks ning kui see vähegi on minu võimuses, soovin toetada nende eesmärkideni jõudmist. Minu teekond mentorina algas aastal 2013 hea sõbra mahitusel, kes uskus, et minust võiks kuskil kellelegi abi olla. Alles siis avanes mulle maailm, kus Fontes juba aastaid sügava missioonitunde ja mõistuspärase majandusliku eduga oli eest vedanud mentorlusprogrammi, millest ma siis entusiastlikult kohe ka osa võtsin. Sain meeletult positiivse elamuse sellest, kui palju meie ümber tarku inimesi, kellelt on nii palju õppida, ent ka tajumise, et mul on võimalik samaga vastata.
Mentorina olen mõne aasta jooksul kohtunud paljude äärmiselt huvitavate inimestega ning olen veendunud, et meie kohtumised on nii mind kui ka menteesid teinud paremaks. Omakorda olen edasi kandnud järgmistesse mentorsuhetesse ju elutarkuse kõigilt menteedelt, kellega on elu mind kokku viinud, ja seega on tore mõelda, et igal kohtumisel toetame me kõik koos kuidagi üht uut menteed tema teekonnal. Seega mentorina pole ma kunagi üksi end tundnud. Veelgi rohkem aga aitab seda „mitte üksi olemist“ tunda Eesti Mentorite Koda. Mentorite koja missioon on parandada Eestis juhtimiskvaliteeti ja et ma olen „missioonitundega“ nagu varem mainitud, siis see missioon on mulle südamelähedane. Koda annab võimaluse saada mõjutatud nii paljudest erinevatest isiksustest, keda muidu ühte kokku tuua on üsna võimatu ja samas lubab ka minul neid mõjutada – tekib koosmõju.
Mentorsuhtes, nagu ka mujal, armastatakse öelda, et “algus on raske”, mis muidugi ei vasta tõele – algus lihtsalt on algus ja teistsugune kui jätk. Selle käigus tuleb teha alguse tegevusi ning need on erinevad kui jätkamise tegevused.
Mul oli hiljaaegu suur rõõm koos meeldivate kaasteelistega arutleda selle üle, millised on need “alguse” tegevused ja millele seal oma peatähelepanu suunata. Siinkohal siis jagan väikese osa sellest arutelust.
Häälestus on oluline. Minu üks olulisemaid häälestamise eesmärke on panna mentee minu tegutsemise keskpunkti. Mida see tähendab? Kõik mentorid teavad, et mentorsuhe rikastab mõlemat suhtes osalejat, kuid vastutus selle eest, et sellest midagi head välja tuleb, lasub mentoril. Seega minu ülesanne mentorina on end häälestada teenima mentee huvisid ja minema ise sinna, kus on tema, ja liikuma sinna, kuhu ta on oma soovides teel. Selline häälestus väldib seda, et ma läheksin menteed tooma maailma, milles olen mina, ja kutsuma teda kõndima radu, millel mina olen tatsanud.
Häälestus tehtud, siis sisu juurde? Mitte veel – enne sisu tuleb suhe menteega. Häälestus annab mulle õige suhte endaga selles situatsioonis, ent enne esimest kohtumist enamasti suhe menteega veel puudub.
Mentorsuhte sisu aga sõltub suhte kvaliteedist ja suhte kvaliteedi tagamiseks pakun siin välja 3×3 mudeli.
Keskendun esimes(t)el kohtumistel kolmele suurele vaalale, millest igaühe siis omakorda saab veel kolmeks väiksemaks, näiteks delfiiniks, lahti võtta.
Esimene vaal on turvatunde tekitamine. Turvatunde loomisel on mentorsuhte alguses abiks:
- Rutiinid. Selgitan, mis on üksiku mentorkohtumiste sisu ja mõte, kuidas kujuneb kohtumiste sagedus ning mida võiks oodata kohtumiste vahelisel ajal.
- Ootused. Rutiinide taustal hakkab juba ilmselt küll kumama, mis on selles protsessis ootused mentorile ja mis on ootused menteele, ent need on vaja valgusvihku päriselt tuua. Selgitada, et mentor pole ei õpetaja, juht ega ka sõber ning mentee on iseseisev väärtuslik üksus, kelle arengu tarbeks on kogu see show püsti pandud. Kuniks mentee ei plaani kuskile areneda, ei ole selles protsessis jõudu, mis staatikat lõhuks.
- Tunnustus. Menteel on väga vähe võimalik alguses midagi kohe midagi tegemata jätta või valesti teha. See tähendab, et kõik mis ta teeb selles plaanis, ongi suurepärane ja turvatunde tõstmiseks on väga oluline teda ka väärikalt tunnustada tema tegutsemise eest.
Teine vaal on usalduse loomine. Usalduse loomise baasilised mehhanismid seonduvad eelneva kogemusega, soovitusega ja läbipaistvuse ehk kontrollitavusega. Mentorsuhte alguses on minu menüüs järjekord selline:
- Olla võimalikult läbipaistev oma tegutsemises mentorina, selgitada toimuvat ja pakkuda menteele kontrollitavust.
- Tekitada raudse järjekindlusega “positiivset kogemust” ehk pidada kinni oma kõikvõimalikest lubadustest, mis omakorda tähendab ka seda, et mina vähe luban selles suhtes peale selle, et olen olemas ja olen aus.
- Otsida neid võimalikke “soovitusi”, ehk milliste minu kogemuste najal võiks menteel kasvada usk, et see kuhu ma meid suunan, võiks ka kasuks tulla.
Kolmas vaal on ruumi andmine. Vestluses ruumi andmiseks kasutan ma järgmist kolme mõtet, mis on hästi seotud häälestusega menteele ja tema teekonnale.
- Paus. Eeter ei pea heas suhtes sumisema. Heas suhtes saab olla ruumi vaikusele ning ebamugavusele, mis sellest tekib.
- Kuidas? “Kuidas” on minu meelest palju parem küsimus kui paljud tema konkurendid, sest see on loomult avardav ja uudishimulik.
- Babysteps. Väike samm mentori jaoks on suur samm menteele. Alguses ei pea kohe ootama täielikku enesepaljastust või südamesoppide avanemist, vaid tuleb rõõmustada iga killukese üle, mida ollakse valmis jagama.
Sellised on lühidalt minu 3×3 mõtet mentorsuhte “alguse” ehitamiseks. On üsna selge, et “alguseks” puudub üleüldine üks ja õige viis, ent loodetavasti aitavad minu heietused mõtestada mentoritel enda tegutsemist.
Mis on aga “alguse lõpp”? Mulle tundub, et alguse lõpp on esimene argumenteeritud ja konkreetne “Ei” mentori ettepanekule. Esiteks peab ju mentee selleks tundma, et see on lubatud ning ei tee suhet katki. Teiseks näitab argumenteerimisega, kuivõrd tõsiselt ta tehtud ettepaneku tegijasse suhtus.
Kalev Pihl
Juht, mentor ja koolitaja
Eesti Mentorite Koja liige
Infotehnoloogia ja turvalisuse evangelist