Alustavate kootside ja mentorite suurimaid lõkse on kliendi küsimus: „Mida sina mulle soovitad?“ Sellele on ju nii lihtne vastata. Lisaks annab hea tunde – kellele siis ei meeldiks nõu anda.
Kuid meenuta nüüd, mitu korda oled Sa näinud, et keegi on teiste nõuandeid kuulda võtnud? Isegi väiksed lapsed eiravad rõõmsalt vanemate nõuandeid, täiskasvanutest rääkimata. Või mõtle enda peale. Tõenäoliselt on hulk asju, mille kohta Sa tead, et peaksid neid tegema, aga ei tee. Või vastupidi.
Eriti kehtib see põhimõte kootsingus ja mentorluses. Noore mentorina olin korduvalt pettunud, kui minu briljantsele nõuandele vastati: „Jah, aga minu puhul see ei tööta/kehti“ vms. Isegi kui kliendile nõuanne meeldis, selgus järgmisel korral, et ta ei olnud seda kasutanud. Lõpuks mõistsin, et kliendile nõu andes teen talle karuteene. Võtan temalt võimaluse ise lahendus leida ja elu paremaks muuta.
Mis selle taga on?
Öeldakse, et nõuannet kuulates läheb aju „neutraalolekusse“ ja nõuanne ei salvestu ajju.
Teiseks, nõuande puhu on suur oht, et see jääb vaid ratsionaalsele tasandile. Kui Sa tahad aga, et klient tõesti teeks, mida lubab, pead kaasama ka tema emotsioonid.
Kolmandaks, ise lahenduseni jõudmisel kulutab klient omajagu mõtteenergiat, mis muudab selle talle kallimaks. Nii nagu tasuta saadusse ei suhtu me pooltki nii hoolsalt kui kalli raha eest soetatusse.
Kuidas kliendis muutusi päriselt käivitada?
Näen vähemalt kolme võimalust:
1) Võimsate küsimuste abil, mis lähevad sügavale inimese hinge ja olemusse. Hea, kui aitad kliendil mõista, miks ja kui oluline see küsimus talle on.
2) Vahetu kogemuse abil, mille klient saab uutmoodi tegutsemisest või mõtlemisest. Seda varianti on aga kootsingus ja mentorluses keerulisem kasutada, kui Sa just kliendiga koos „põllul“ ei ole.
3) Tõeliselt inspireerivate ja südamesse minevate lugude abil. See aga eeldab keskmisest võimekamat lugude vestjat.
Mis ma tegema peaks, kui klient ikkagi küsib nõu?
Lihtsalt tema küsimust ignoreerida ei ole viisakas. Küsi parem, kas ta on nõus kõigepealt enda lahendused välja pakkuma, lubades, et soovi korral jagad pärast oma kogemust. Kui klient on oma lahendused välja pakkunud, lase tal välja valida endale sobivaim.
Kui ta ikka veel nõuannet soovib, ära anna ühest soovitust. Jaga parem, kuidas oled ise teinud või teisi näinud tegutsemas. Nii jääb vastutus valiku ja teo eest kliendile. Ka tõenäosus, et ta öeldu järgi tegutseb, on kordi suurem. Lisaks ei tule ta järgmine kord, kui asjad viltu läksid, sulle ütlema, et vaata mis nüüd sinu pärast juhtus.
Mõnikord on vaja vastata otse, kui tegu on väga lihtsa tehnilise küsimusega. Lemmiknäide – kui keegi tuleb küsima, kus siin majas WC on, ei ole mõtet hakata küsimuste kaudu lahendust otsima.
Lõpetuseks – hea kootsi ja mentori võtmeoskus on küsida lihtsaid, kuid võimsaid küsimusi ja kuulata. Väga hea koots suudab aga kokku siduda kliendi mõistuse, südame, hinge ja kehatarkuse.
Mõtted pani kirja Ain Mihkelson.
Ain Mihkelson, Eesti Mentorite Koja juhatuse liige, on üks Tartu Ülikooli mentorprogrammi programmi eestvedajatest.
Aini teekond mentorina algas 2010. aastal. Toona töötas ta Swedbankis rahvusvahelise meeskonna juhina. Mitmeid aastaid oli ta juhtide mentoriks põhitöö kõrvalt. 2015 lõi ta Kasvu Labori, mis toetab juhtide ja meeskondade arengut..
Coachi ja mentorina on toetanud üle saja erineva juhi ning meeskonna arengut, omades ka rahvusvahelist kootsingu sertifikaati (ICF ACC tase). Põhjalikuma kootsingu väljaõppe on ta saanud rahvusvahelistes koolitusprogrammides.
Huvi vaimsuse ja inimese sügavama olemuse vastu tõi ta Tartu Ülikooli religiooniuuringute magistrisse. Ain hindab kõrgelt sealt saadud teaduslikku ja süsteemset vaadet vaimsetele kogemustele ning õpetustele. Ülikoolis uurib ta süvendatult religioonipsühholoogia ja hingehoiu valdkondi. Nii on ta paremaks teekaaslaseks elu suurtele küsimustele vastuste otsimisel.