Eesti Mentorite Koda on pannud kokku Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud projekti, mille käigus pakutakse tasuta ja vabatahtlikult mentorkogemust Eesti alustavatele juhtidele. Projekti on kuude kaupa vaikselt arendatud, käidud koosolekutel, kohtutud suuremates ja väiksemates kampades, kuumutatud Skype´i. 100 sammu ettevalmistamisega on tegelenud paarkümmend inimest, aga projekti juhtinud on mentorite koja liige, Ülle Susi. Otsustan talle helistada esmaspäeva õhtul, veidi enne seda kui esimest korda kogunevad projektis ennast vabatahtlikult registreerunud mentorid. Pole kahtlust ka, kõigile minu väljamõeldud küsimustele on Ülle pidanud vastama korduvalt. Nii omainimestele kui ka võõrastele. Aga kordamine on tarkuse ema ja hea mentorprojekti nadu, ütleb vähetuntud vanasõna. Ja pole midagi toredamat kui küsida küsimusi inimeselt, kes usub, et kõik päevased kohustused on täidetud ja on oma ametlike vastuste kaitsekilbi esiku nurka ära pannud.

Valin numbri. Kutsub. Ülle võtab vastu ja ohkab. Ja pakub, et teeme äkki homme, kui ta on oma kõne ära pidanud. Mulle see ei sobi. Tahan kuulda Ülle vastuseid praegu, õhtul.

100 sammu tulevikku on Eesti Mentorite Koja ambitsioonikas projekt toetada vabatahtlikult alles alustavaid juhte. Miks koja liikmed on otsustanud seda teha?

(Ülle naerab ja ütleb siis ohates: “Põrgusse!” Edasi muutub ametlikuks ja esitab teksti, nagu see oleks tekstina valmiskirjutatud ja ta loeks seda maha.)
Me lõime ühenduse mentorite koda, et sünniks kogukond. Siis leidsime, et on vaja midagi tagasi anda. Anda tagasi selle eest, mida me oleme mentorluse kaudu saanud. Me panustame kogemuse jagamisse. Noor juht võiks midagi õppida oma teadmiste ja käitumise kohta. See aitaks mõista ja näha võimalusi. (Ohkab) Kas ma ütlesin kõik ära….

Oluline on, et see, mida me jagame, põhineb kogemusel. Me ei taha öelda, et see on ainus võimalus juhtimist arendada. Me ei tule õpetama, et nii peab juhtima, me tahame jagada kogemust. Seda kogemust, mis paneks endaga tegelema, küsimusi esitama, vastuseid otsima. Ja kui noor juht tegeleb endaga, siis tegeleb endaga vanem juht ka. See on selline lumepallikene, mida me püüame veerema panna.

No ja sada…, EV100, kõik on seotud selle sajaga ümberringi, eks me tähistame ka nii seda sajandat aastapäeva. (Ohkab neljandat korda. Aga seekord pidulikumalt kui enne.)

Sa oled selle projekti vedamise ja käivitamise peale kulutanud sadu tunde. Sinu energiat on olnud tohutus koguses. Mis intresse Sa oma väljalaenatud energiale tagasi ootad?

(Ohkab jälle. See on tegelikult üllatav, et ta niimoodi ohkab. Ma ei ole Üllet kunagi kuulnud ohkamas.)
Mnjah, ma ei ole valmis vastama sellisele isiklikule küsimusele… Kuule, see ei ole hea küsimus!

On küll, ütlen mina. See on just hea küsimus, sest Sa oled kõike seda teinud, ütlen ma veel ja tunnen, et siit võiks olla ainult pisikene samm korraliku telefonivaidluseni.

Okei…Olles selle projekti loomise juures… Vaata, meie eesmärgid mentorite kogukonnaga on levitada mentorlust, arendada kogukonda ja parandada juhtimiskultuuri. Mentorite kogukond on olemas, ta kasavab, ja loomulikult inimesed tahavad oma head tunnet jagada. Pakkuda ka teistele seda, mis neid on aidanud. See on nagu omamoodi tagasimakse. Lisaks: kogu sellele 100 sammu projektile on olnud tohutu positiivne tagasiside. Kõik on tulnud nõu ja jõuga appi. Siis ka, kui on väga kiire ja muu jaoks üldse aega ei jää. Kui ma helistan, ikka leiavad aega kaasa mõelda. (Ülle ohkab ja loetleb eesnimesid.)
Kõigil on valmidus vastavalt võimetele anda. Kõik on positiivsed ja tahavad kaasa lüüa, see tunne on minu kasu. Sellepärast teengi.

30. oktoobril kohtub suur osa projektis osalevatest mentoritest ettevalmistaval seminaril. Mis edasi juhtuma hakkab?

Praegu on end kirja pannud 52 mentorit ja 30 tuleb seminarile kohale. Registreerimine jätkub. Menteede registreerimine käib ka hoogsalt, neid on registreerunud 12.
Kui tavaliselt kestab mentorprojekt 5-6 kuud ja toimub 5-6 kohtumist, siis seekord on 2 kuu jooksul kohtumisi kuni kolm. Ehk see nõuab mentorilt head vormi, ütleme nii, et homne ongi vormiajamise seminar.
Edasi on fookus menteedel. Püüame leida neid õigeid, kes vajaks tuge ja oleks valmis ennast avama. Edasi paneme paarid kokku, toimuvad kohtumised. Hiljem küsime tagasisidet, et kõigest sellest ise õppida, astuda üks suur samm edasi nii mentoritena kui ka kojana. Kevadseminaril on see hetk, kus me tõmbame kõigele sellele joone vahele ja kaalume ära, mis sellest kõiges sündis.

Ülle ei ohka enam. On hoopis ennast soojaks rääkinud. Lõpetan igaks juhuks kõne ära.

Hilja õhtul helistas, küsis küsimusi ja kirjutas vastused üles Urmas Vaino.