Mind rõõmustab kõige rohkem hetk, kui inimene leiab enda jaoks järgmise sammu. See ei pea alati olema suur läbimurre, vahel piisab sellest, et mõte muutub selgemaks, fookus tuleb tagasi või tekib julgus edasi liikuda. Just sellised hetked on minu jaoks mentorluse juures kõige väärtuslikumad.
Minu jaoks sünnib usaldus eelkõige selgusest. Kui inimene saab aru, mis on päriselt oluline, mis teda hetkel takistab ja kuhu võiks edasi liikuda, tekib ka kindlam pinnas avatuseks ja ausaks vestluseks. Püüan mentorina aidata mõtteid lahti harutada, tuua keerukusse selgust ja hoida ruumi, kus ei pea kõike kohe teadma ega valmis olema. Sageli just sellises õhkkonnas hakkavad tekkima päriselt olulised taipamised.
Minu enda arenguteel on suurimaks väljakutseks olnud ilmselt liiga palju enda kanda võtmine ja kõrged standardid. Kui oled harjunud vastutama, lahendama ja asju lõpuni viima, on lihtne võtta rohkem, kui tegelikult peaks. Aastatega olen õppinud, et tulemuslikkus ei tähenda ainult pingutamist, vaid ka oskust märgata piire, hoida fookust ja jätta teistele ruumi kasvada. See teadmine on aidanud mul olla parem juht ja teadlikum kaaslane ka teiste arenguteel.
Olen enda kohta palju teada saanud ja mõistnud, et töö inimestega on alati ka töö iseendaga. Teisi ei saa päriselt toetada ilma valmisolekuta vaadata ausalt otsa ka iseendale — oma harjumustele, ootustele, reaktsioonidele ja arengukohtadele. Mida rohkem on juhil või mentoril sisemist selgust, seda rohkem on tal võimalik luua seda ka teiste jaoks.
Teatud mõttes samastun “Harry Potteri” tegelaskuju Hermione Grangeriga – temas on sihikindlust, töökust, tugevat vastutustunnet ja usku, et ka keerulised asjad on lahendatavad, kui neisse süveneda ja järjekindlalt tegutseda. Mind kõnetab temas eriti see, et ta ei jää ootama, vaid võtab vastutuse ja tegutseb. Minus on samuti see hoiak, et kui midagi on oluline, siis tuleb sellesse päriselt süveneda ja aidata asjadel edasi liikuda.